ARHIIV 


HARMOONILINE MAAILM päevad
8. ja 9.oktoobril 2011.a.
LEKTORID suures saalis:

REET PRIIMAN, Ph.D.
Maailmakõiksusest ja teadvusest I.
Kus me asume ruumis, ajas, alatiste muutuste keerises?
Kus me asume, ruumis, ajas, alatiste muutuste keerises? Sõnas ja pildis alustame mõttelist mitmetasandilist reisi koduõuest kodulinna, riiki, planeedile nimega Maa, Päikesesüsteemi,Linnuteele ja Linnutee tagustesse avarustesse, mille olemasolu 'targad' aparaatide süsteemid on tuvastanud. Vaatame NASA videolõike nendest süsteemidest ja kosmilistest avarustest. Olemine, eksistents nii kosmilistes kui planetaarsetes materiaalsetes süsteemides avaldub lõputult erinevatel tasanditel, mis on inimteadvuse seisukohalt reaalsed vaadeldava
aspekti ulatuses. Materiaalsetest süsteemidest 'rändame' edasi, ikka olemise müsteeriumi tuumale lähemale energiate 'pärusmaale' (elektromagnetiline kiirgus, gravitatsioon, tugeva ja nõrga vastumõju väljad) mis lahutamatult on nende süsteemidega seotud. Mis on kõige õigem, kas klassikaline füüsika, relatiivsusteooria ja kvant- mehhaanika, stringiteooria, holograafilise maailma teooria jt.?  Kas pole nii, et kõigis on midagi arvestatavat, vastavalt sellele tasandile, kus ja mis otstarbel loodusnähtusi, protsesse, ilminguid soovitakse väljendada - rakenduslikul, teoreetilisel või mõnel muul eesmärgil? Euroopa Tuumauuringute Keskuse (CERN) katsed (2008 -2011) on inimkonda viinud sammu lähemale maailmakõiksuse ühtsuse mõistmisele kvanttasandil, millel peatume põgusalt.Tutvume CERN'i kunstigalerii slaididega, mis on inspireerinud paljusid. (Ükski teadusavastus, looming, olgu ta nii teoreetiline kui tahes, ei sünni ainult loogilis-abstraktse mõtlemise tulemusena, ilma emotsionaalse inspiratsioonita, mille allikad võivad olla vägagi erinevad). Maailmakõiksuses toimiv on lõpmatute muutuste, arengute ja kaoste (kaos põhjustab uuel tasandil arengu) jada nii ajas kui ruumis...kuskil sügaval kvanttasandil seondub kõik oimuv.... niisugune on teadlaste hüpotees...(Seda mainivad ka  iidsete Vedade tekstid, küll väheke teises kontekstis). Kogu nende muutuste taustal on elu ja selle kõrgem arengu etapp - inimkond arenenud sadade miljonite aastate jooksul, kas selleks, et edendada (peegeldada? kaudselt imiteerida? või hoopis maailmakõiksuse muutustega seonduvat, sellesse programmeeritud?) muutuvat, tekkivat ja kaduvat arengut inimühiskonnas? Kuhu on inimkond jõudnud? Kuhu jõuab edasi? Vaatame seda ajalist arengut läbi paari 'Scientific American' avaldatud lühivideo. Mida annab teaduse populariseerimine laiale huviringile ja milleks peaks seda tegema, sellest ettekande teises osas. Ettekande mõlemad osad toetuvad andmetele viimaste aastate teaduspublikatsioonidest,mis ettekannetes ära toodud.

KAUPO PALO, Ph.D.
Paralleelsed universumid.
Kui kaugele ulatub reaalsus?  Kas meie Universum on ainus? Võtame ette intellektuaalse rännaku horisontidele, kust meieni ei jõua ükski mõeldav signaal. Millised võivad näha välja sõsarmaailmad?  Kas leiaksime eest enda teisiku, kuid kes valis teise tee seistes meie ammuse valiku ees?  Kas leiaksime eest maailmad, milles kehtivad sootuks teised loodusseadused? Tegemist on valdkonnaga, kus meil on palju enam küsimusi, kui vastuseid. Võiks koguni öelda, et teadus alles õpib esitama küsimusi.

TAAVI VAIKJÄRV
Kvantmaailma veidrused.
Kvantmehaanika on sõna, mida palju kasutatakse, kuid mis selle sõna taga tegelikult peitub? Loengus sukeldutakse väikeste osakeste maailma, kus valitsevad reeglid, mis meile tunduvad pehmelt öeldes veidrad. Kui veidrad, sellest üritatakse and lühike ülevaade. Tutvustamisele tulevad sellised mõisted nagu osakese ja laine duaalsus, kvantolekute kollaps, määramatuse printsiip, tunneleffekt ja põimolekud. Olulisem veel kui sellise maailma veidruste tundmine on küsimus kuidas nad mõjutavad meie igapäevaelu. Juba praegu on kvantmehaanika andnud meile tunnelmikroskoobid, edukalt on sooritatud katsed kvantteleportatsiooni ja kvantkrüptograafia vallas ning kvantarvutid ei pruugi olla kauge tulevik. Kuid muutunud ei ole ainult tehnika ja teadus. Mõtiskleda tasub ka selle üle kuidas kvantmehaanika tõed on muutnud meie arusaama meist endist ja meid ümbritsevast maailmast.

MART RAUKAS, Ph.D.
Õnn klassikalises arusaamas.
Kreeka kuldne ajastu andis meile isiksuse ideaali, milles on ühendatud atleet, mõtleja ning sotsiaalselt ergas polise kodanik. Me ei ole pärinud muistsetelt helleenidelt ainult olümpiamängude traditsiooni. Oleme saanud neilt märksa olulisema - teadmise selle kohta, milline on üks hästi ja õigesti elatud inimelu. Miks on kaasaja juhtidel helleenliku humanismi ideaale oluline tunda? Mis on õnneliku elu sotsiaalne raamistik? Kuidas on seotud harmoonia ja õnn?

TARMO KOPPEL
Elektromagnetväljad ja tervis.
Elektromagnetväljade tekitajad: traadita andmeside, elektriseadmed,
kõrgepingeliinid, telekommunikatsioonimastid jne. Kas ja mil moel võivad elektromagnetväljad tervisele mõju avaldada? Mil moel kaitsta lapsi liigsete elektromagnetväljade eest? Tänapäeval on ühiskonnas aina rohkem elektroülitundlikke inimesi, kelle tervis on märkimisväärselt enam mõjutatud elektromagnetväljadest, kui tavainimesel. Kuidas teada, kuivõrd tervisehädad võivad olla mõjutatud elektromagnetväljadest - osalejatel on võimalus täita ankeet ja saada tagasisidet.

REET PRIIMAN, Ph.D.
Maailmakõiksusest ja teadvusest II.
Kes me oleme, kuhu sõuame?
Francis Crick'i ja James Watsoni (DNA kaksikspiraalse struktuuri avastajad) seisukohad teadvuse olemuse kohta on, et teadvus on aju molekulide looming ja ainult. (Aju pole muud kui 'liha masin', mille funktsioneerimise tulemiks on teadvus). Paljud tänapäeva teadlased arvavad ikka veel nii.... Piiratud biokeemilisest ja -füüsikalisest pragmaatilisest aspektist see on muidugi loogiline... kuid on uurimusi, mis lubavad selle aspekti absoluutsuses kahelda.
Teadvus... mis on selle mittelokaalse, mittemateriaalse (energo- informatsioonilise?) nähtuse üldistatud olemus, on teaduslikult lõplikult lahendamata. On vaid killukesi, mis üksteisega rohkem või vähem haakuvad. Kas pole nii, et me tunneme, ennast eraldatuna mõtetest, tunnetest, teistest kaaskondlastest, loodusest? Igaüks on 'Mina'. Eneseteadvus teadvustab välis- ja sisemaailma oma seisukohast, vastavalt intellektile, teadmistele, isiksuse omapärale, oskustele, geneetilisele päritolule, sotsiaalsetele  ja keskkonna mõjutustele. Teadvus piltlikult väljendub läbi kahe faasi - teadvuse ja alateadvuse (teadvustamatuse, eelteadvuse) milledel on teineteisest erinevad funktsioonid ja reageeringud. Teadvus on nagu kapten laevas ja alateadvus on nagu laev....Vaatleme neid lähemalt kvantmehaanika aspektist, millele annavad kindlust mitmed teaduslikud uuringud ja viimastel põhinevad teadushüpoteesid.
Kas kvantmehaanika abil saab teadvuse olemust seletada? Kas kvantlõimumine ja teadvus on seotud, või koguni identsed? Ka neile küsimustele pole otsest vastust, kuid on rida huvitavaid ilminguid, mis viitavad nende küsimuste ülesseadmise vajadusele. Berkeley uurimiskeskuse emeriitprofessor Geoffrey Chew on maininud, et  "Teie ja minu kehas (sh.ajus) olevad elektronid (jt. subatomaarsed osakesed) on ainult ligikaudu eristatavad. Kvantmehaanika, mis arvestab subatomaarsete osakeste eripärast käitumist, eitab teie absoluutse individuaalsuse staatust. Ainuke, mis on individuaalne, on Universum."  Kvantmehaanika seisukohalt füüsikaline maailm ei ole sõltumatute struktuuride, objektide, energiate kogum, vaid pigem nagu internet oma lõputute infokanalitega, hüpertekstidega ja suhtlusvõrkudega. Mõtiskleme. Igaühe 'Mina olen' näib olevat teise 'Mina olen' omast lahus. Aga kui see on reaalselt nii, siis mil moel on võimalik teistega suhelda? Aga vahest sellepärast, et see eraldatus on näilik? Minu teadvus on teadlik teiste teadlikkusest ja vastupidi, kuid info, mis meieni jõuab on võib olla erinev, sest kvantmaailmas eksisteerivad tõenäosuslikud seosed, mis omakorda lõimuvad isiksuse teadvusega (mitmete teadlaste katsetustest järeldades samuti kvantnähtusega nagu meie DNA-gi). Põgusalt neist katsetest. Kui me vaatame üht ja sama objekti, kuulame teksti, muusikat, siis igaüks meist interpreteerib seda (enamal või vähemal määral) erinevalt. Pole garantiid, et see, mida mina näen, on täpselt sama, mida näeb teine. (Kogeme mainitut ettekande näitliku materjali varal). Lisaks mainitule toetub ettekanne nn. piiriteaduse vallast morfogeense välja (väljade?) hüpoteesile, prof. Robert Jahni katsetele, viimaste aastate teadvuse teaduse akadeemilistele uuringutele, kummalistele faktidele eugeenika ja epigeneetika vallast, mis viitavad sellele, et teadvust on raske tituleerida pelgalt aju biofüüsikaliste ja -keemiliste reaktsioonide resultaadiks. Ühe uurimuse järgi sündinud laps kulutab 90% saadud kaloritest aju arengu tarvis. Miks nii palju? Täiskasvanu aju tarbib ca veerand saadud energiast. Leiavad statistilist kinnitust, et mitmed nakkuhaigused, mis põetud lapseeas jätavad areneva aju energiavaegusesse ja isiksuse IQ jääb keskmisest alla. Uurimused viitavad ka IQ varieeruvusele rahvuses ja rahvustes, sõltuvad asukohast planeedil Maa. On uuritud, kuidas isa stress mõjutab emaüsas oleva lapse aju...kuidas siis? Kuidas seletada Kosmilist Teadvust, kas selline nähtus eksisteerib üldse või on pärit ulmeteaduse pärusmaalt? Nobelist Prof. Georgg Wald'i (Harvardi Ülikool) hüpotees Kosmilisest teadvusest kui 'Universumi emast'. Eelmise sajandi keskel Erwin Schroedinger, üks kvantmehaanika autoreid, uuris põhjalikult eksistentsi vedistlikke seisukohti ja järeldas, et Vedanta  järgi  Absoluutseks reaalsuseks, nn. 'Alguste alguseks' on Atma, mis ühendab kogu eksistentsi nn.peentasandil üheks tervikuks. Ettekande mõlemad osad toetuvad andmetele viimaste aastate teadus- publikatsioonidest,mis ettekannetes ära toodud.
Viiteid mõlemas loengus kasutatud materjalidele:
http://cerncourier.com/cws/latest/cern
http://www.newscientist.com/article/mg20227115.800-stretched-neutrinos
-could-span-the-universe.html?DCMP=OTC-rss&nsr
http://arxiv.org/abs/1103.1373
http://www.nytimes.com/2010/01/26/science/26essay.html
http://worldsciencefestival.com/
http://www.astrobio.net/
http://www.nature.com/nphys/journal/vaop/ncurrent/full/nphys2106.html
http://www.nature.com/nature/journal/v478/n7367/full/nature10365.html
http://holographicgalaxy.blogspot.com/2011_01_01_archive.html
http://www.newscientist.com/article/dn20597-largest-cosmic-structures
-too-big-for-theories.html
http://www.dailygalaxy.com/my_weblog/2010/12/new-theory
-the-universe-could-have-been-created-from-nothing.html
http://iopscience.iop.org/0264-9381/28/12/125023/
http://www.newscientist.com/article/mg21128321.500-quantum-life-the
-weirdness-inside-us.html?DCMP=NLC-nletter&nsref=mg21128321.500
http://www.us.oup.com/us/catalog/general/subject/Medicine/Neuroscience
/?view=usa&ci=9780199217984
http://www.frontiersin.org/Neuroscience/10.3389/fnins.2011.00032/abstract
http://discovermagazine.com/2009/feb/13-is-quantum-mechanics-controlling
-your-thoughts/article_view?b_start:int=1&-C
http://www.sciencedaily.com/releases/2011/02/110208093258.htm
http://www.scientificamerican.com/article.cfm?id=100-trillion-connections&
WT.mc_id=SA_CAT_EVO_20110103

MARIA TILK, Ph.D.
Suulisest ja kirjalikust mälust.
Mälu kui kultuuri ema. Iidne ja väga keeruline mnemotehnika.
Ilma mäluta puuduks loogika ja luule, iga põlvkond peaks teaduse algeid ikka ja jälle avastama. Suulise mälu kõige vanemad näited: kiitused jumalatele, ohverdusriitused, rituaalne käitumine märgilistes situatsioonides - sõda, loodusõnnetused, hea saak või õnnestunud jaht. Käitumine igapäevases elus – omavahelised suhted, hierarhia. Miks me peame mäletama? Mida me peame mäletama? *Mälu õpetab õigesti käituma, meenutab eeskujusid, püüab vigu ennetada, sisendab enesekindlust. *Mälu nõuab spetsiifiliste mälutehnikate ja meetodite tundmist. *Mälu nõuab harjutamist.
Mälu aegruum (kultuurid,  põlvkonnad, sugu ja perekond). Mälu õpetab põhjuse ja tagajärje seost ja kinnistub: rituaalides, õpetustes, seadusandluses, tavades ja kommetes, läbi selle kõikides meeltes.
Nõuab pidevat täpset kordamist. Annab võrdlemise võimaluse.
Võim ja poliitika.
Valikuline mälu. Mälu “parandamine ja uuendamine”(ühiskondlik amneesia). Allikad ja allikakriitika.“Peidetud mälu”(allikad avatakse peale surma, teatud aeg hiljem).
Võimendamise vahendid: sõna täpsus, rütm, seosed, meeldejätmise tehnikad, märgid ja sümbolid, Biblia pauperum.
Mälu seosed: ajalooga (kronoloogia, seosed, järeldused), religiooniga (rituaalid), eetikaga (käitumine), perekonnaga (esivanematega), fantaasiaga (muinasjutud), ökoloogiaga (kliima, saagikus, heaolu).
Kirjalik mälu.Kõik alfabeedid on tekkinud maagilistest märkidest.
Kirjaliku teksti valik. Ajalugu kirjalikes tekstides. Allikakriitika.Parandused.
Arvuline mälu. Mõõtmine. Statistika. Paljundamine. Kalligraafia.Trükikunst. Johann Gutenberg 1460-62. Tiraaź. Odavus. Autor. Vastutus. Lugemisoskus. Huvi. Vajadus. Huvi äratamine. Reklaam (visuaalne mälu!). Teadmiste kogud. Arhiivid. Raamatukogud. Eeskirjad.
Kaasaegne maailm: paberkandja ja virtuaalne info.Mälu: kataloogid, märksõnad, süsteemid. Arvutimaailm. Infopangad. Mälu on “kaasas”.
Õpitud abitus. Kas tulevikus on korrutustabelit vaja peast teada?
Miks luuletusi peab pähe õppima? Mida tähendab kõikteadja?

KADRI RAUDSEPP
Budismi põhitõdedest tiibeti budismi näitel.
Loengus tuleb juttu budismi põhitõdedest tiibeti budismi näitel.
Tiibeti budismi on aegade jooksul väljastpoolt erinevalt suhtutud, seda on nimetatud isegi „lamaismiks“, viidates sellele, et tegemist on millegi täiesti erinevaga, mis ei vääri isegi Buddha õpetuse nime. On aga selge, et igal pool, kuhu budism Aasias levis, toimus budismi kohanemine kohalike oludega. See ei tähendanud sugugi seda, et budismi aluspõhimõtted kaduma oleks läinud. Ka Tiibetis on säilinud algupärane Indiast pärit budism. Kindlasti on budistliku tee järgijate puhul märgata palju väliseid erinevusi, mis on seotud kommete ja rituaalidega, kuid budismi filosoofilised alused on püsinud muutumatutena. Budismi alustest saaks rääkida mitmel erineval viisil. Võiks rääkida neljast üllast tõest, Buddha üllast kaheksaosalisest teest, budismist kui tühjuseõpetusest, kahe tõe teooriast jne. Samuti võib lihtsalt öelda, et budismi järgija on see, kes on läinud varjupaika Buddhasse, dharmasse ja sanghasse. Ent mida see tähendab? Millist vaadet peaks see inimene omama, kes varjupaika on läinud? Üheks võimaluseks, kuidas lühidalt ja selgelt budismi olemust, selle filosoofilisi alusprintsiipe kirjeldada, oleks nende selgitamine nn „neli pitseri“ kaudu – kui neist mõni puudub, ei ole tegemist budismi vaatega. Nelja pitseri olemust lahti seletades selgitavad budismi paljud tiibeti budistlikud õpetajad. Need neli pitserit on:
1. ‘Dus byas thams cad mi rtag pa red
“Kõik, mis on kokku pandud, on püsitu.” (ehk “kõik nähtused on püsitud.”)
2. Zag bcas thams cad sdug bsngal red
“Kõik, mis on määritud, on kannatus.” (ehk “kõik emotsioonid on kannatus.”)
3. Chos thams cad stong zhin bdag med pa red
“Kõik nähtused on tühjad ja minatud.”
4. Myan ‘das ni zhi ba red
“Nirvaana on rahu.”
Just nendest neljast pitserist lähtuvalt ja samuti nende seostest teiste budismi filosoofiliste aspektidega võikski budismi vaatest, filosoofiast rääkida.

MARKO KAASIK, TÜ Füüsika Instituudi vanemteadur, Ph.D.
Kuidas ilma prognoositakse?
Ilmaprognoosid jagunevad kaheks metoodika poolest suuresti erinevaks kategooriaks: lühiajalised (kuni 3 ööpäeva) ja keskpikad (4 – 15 ööpäeva) prognoosid; sesoonsed (mõned kuud) ja ülipikaajalised (aasta või pikem) prognoosid. Lühiajalisi prognoose vajavad eelkõige lennundus ja laevandus, mis oleks ilma pidevailmainfota kaasajal täiesti mõeldamatud. Detailsuse, uuendamise sageduse ja info hulga poolest ületavad lennu- ja mereilmateated palju„laiatarbeprognoosi“, mida iga päev raadiost, televisioonist ja populaarsetelt netilehtedelt saame. Kõik see lähituleviku ilm selle sõna kõige otsesemas mõttes arvutatakse välja – suurriikide ilmateenistused ja mõned rahvusvahelised organisatsioonid käitavad pidevalt prognoos- mudeleid superarvutitel, mis väljastavad mitu korda ööpäevas õhurõhu, temperatuuri, tuule, sademete ja paljude muude ilmanäitajate prognoosi kogu Maad katval punktivõrgul kuni 15 ööpäevaks ette mõnetunnise sammuga. Selleks on loodud
matemaatilised mudelid, mis kirjeldavad atmosfääri kui pidevat füüsikalist keskkonda koos välismõjudega nagu päikesekiirgus, soojusülekanne jm. Matemaatiliselt väljendudes lahendatakse numbriliselt atmosfääri dünaamika diferentsiaalvõrrandeid. Globaalsed ilmamudelid, mida on arendatud umbes 1950. aastast ehk praktiliselt kohe elektronarvuti leiutamisest peale, on jõudnud
praegu võrgulahutuse ehk ruumilise täpsuseni mõnikümmend kilomeetrit ja umbes 100 taset vertikaalis läbi atmosfääri – seega suurusjärgus 100 miljonit võrgupunkti. Paljud riigid täpsustavad („arvutavad üle“) globaalmudeli tulemusi piirkondliku mudeliga, millel on peenem ruumiline lahutus ja detailsemalt kohalikke olusid arvestav sisend, näiteks aluspinna osas. Juba mõned aastad on niisugune mudel ka Eestil. Lühiajalise ja keskpika prognoosiga seoses rõhutan kahte väga olulist asjaolu: Meteoroloogias ei ole mudel ainult (ega ka peamiselt) teadustöö abivahend, vaid selle lõpptulemus. Teadlaste poolt väljatöötatud, testitud ja fikseeritud programmikood töötab ilmateenistuses ja toodab rutiinselt prognoosi. Arendustöö jätkub pidevalt ja annab järjest uusi täiuslikumaid mudeliversioone. Nende väljatöötamine on väga kulukas, aja- ja teadusmahukas – täiesti võrreldav näiteks ravimite väljatöötamisega. Atmosfääri globaalse olemuse ja suure liikuvuse tõttu on kohaliku (näiteks Eesti) ilma prognoosimiseks kohalikud meteoroloogilised andmed täiesti ebapiisavad. Iga kohalik mudel vajab taustaandmeteks (matemaatiliselt: ääretingimusteks) globaalse mudeli väljundit. Globaalne mudel vajab mitu korda ööpäevas uuendatavaid vaatlusandmeid (eriti raadiosondide andmeid) üle maailma. Nende kättetoimetamist vahendab Maailma Meteoroloogia- organisatsioon (WMO) – standardi kohaselt on vaatlusandmed ülemaailmselt kättesaadavad 2 tundi peale mõõtmist ja uuenevad iga 3 tunni järel. Ilma ennustatavuse (väljaarvutatavuse) aega piirab see, et atmosfääri seisund ei ole teatud aja järel enam algtingimustega määratud, piltlikult öeldes atmosfäär „unustab ära“ oma algoleku. Enam-vähem kõlbliku prognoosi saab anda umbes seitsmeks ööpäevaks, peale seda hakkavad vead järsult kasvama ja prognoos muutub täiesti kasutuks peale 15. ööpäeva. Seetõttu ei saa sesoonset prognoosi „lihtviisil“ väljaarvutamise teel anda. Kuni 20. sajandi lõpuni olid põhimeetodid, millega üritati prognoosida või pigem aimata lähemate kuude ilma, statistilised: analoogaastad, ilmakaartidelt ilmamustrite klassifitseerimine. Üldiselt rajanes lootus sellel, et eksisteerib seos eelnenud ja järgnevate kuude ilma vahel – kui leiame mingi hulga aastaid, mille mõne kuu ilm (või peenemas verisoonis kõrg- ja madalrõhkkondade paigutus ilmakaardil) oli sarnane käesoleva aasta hiljutistele kuudele, siis ehk ka järgneval mõnel kuul sarnasus püsib. Tegelikult on niisugune prognoos ainult natuke täpsem täiesti juhusikust, sest võimalikke ilmamustreid on väga palju ja silma või statistikaga leitavad seaduspärasused nende järgnevuses nõrgad. Samal põhineb üldiselt ka looduse märkide järgi ilma ennustamine: taimed ja loomad reageerivad kuidagi viimaste aegade ilmale ja nende välistel tunnustel on seega teatav ennustusvõime – kuid kindlasti mitte suurem kui statistilistel meetoditel. Füüsikalised seosed pikema aja jooksul siiski eksisteerivad. Need toimivad peamiselt maailmamere kaudu. Ookeani mass ning seega mehhaaniline ja soojuslik inerts on palju kordi suurem atmosfääri omast. Vette talletunud ja hoovustega edasi kantav soojus mõjutab ilma kuni aasta jooksul ja kaugel sellest Maa piirkonnast, kus ta neeldus, näiteks troopikameres toimuv El Niño nähtus kujundab ilmselt ilma kogu Maal. Viimased paarkümmend aastat on edukalt arendatud maailmamere ja atmosfääri ühendmudeleid, mis nüüdseks on oma ennustusvõimelt ületanud traditsioonilise statistilise prognoosi. Atmosfääriliikumiste juhuslikkuse tõttu pikemas ajaskaalas tehakse selleks ansambliprognoose: mudelit käitatakse paralleeljooksudena kas samal ajahetkel kunstlikult varieeritud algtingimustest või lähedastel (võrreldes kuudepikkuse prognoosiga) ajahetkede algtingimustest. Saadud kümnetest või sadadest prognoosidest samaks ajahetkeks leitakse keskväärtused , standardhälbed jm. statistikud, mis kirjeldavad tõenäolist ilma selleks ajaks.  Niimoodi ei ole põhimõtteliselt lootust saada täpne prognoos näiteks konkreetseks päevaks kuuks ajaks ette, küll aga ligilähedaselt kuu keskmised temperatuurid, sademed jms. Tänapäevaks on atmosfääri-ookeani dünaamika ühendmudelid saavutanud mõnevõrra parema ennustusvõime kui vanad statistilised meetodid. Alatiselt nappivatest arvutiressurssidest isegi piiravamaks teguriks on see, et ookeanides tehakse palju vähem rutiinseid mõõtmisi kui atmosfääris. Ülipikaajaline prognoos on siiani jäänud pigem statistiliseks aimlemiseks, mis põhineb kliima trendidel ja teatavatel perioodilistel muutustel. Viimastel aastatel räägitakse teadusringkondades „keemilisest ilmast“ – inimtekkeliste saasteainete ja muude inimtegevust mõjutavate lisandite levikust koos õhumassidega ja sellega seotud tagasimõjust ilma kujunemisele, nagu päikesekiirguse neelamine ja pilvede moodustumisele kaasaaitamine. Keemilise ilma mudelite arengust on seetõttu loota ka ilma ja kliima prognooside täiustumist.